Olen kuus aastat käinud erinevatel üritustel inimesi joonistamas. Kord lugesin kokku, et rohkem, kui 5000 inimest on paberile jäädvustatud. Öeldakse, et selleks, et saada mingis valdkonnas parimaks on vaja kümme tuhat tundi pühendumist. 

Selleks, et joonistused õnnestuks on tarvis mõningaid toetavaid komponente, mida soovin sinuga selles postituses jagada. Ikka selleks, et külalistele jääks peost parimad emotsioonid ja mälestused. Ka paberile. 

1. Vali kunstnikule sobiv asukoht.

Kunstniku asukoha valik sõltub paljuski ürituse iseloomust. Mõnel üritusel olen olnud eraldi ruumis, kus on vaikus ja inimesed tulevad ühekaupa sisse ja teisel otse melu keskel, kus muusika mängib nii valjult, et on raske enda mõtteid kuulata. Kogemusest tean, et parim valik on midagi nende kahe vahepealset.

Hea on panna kunstnik rahva keskele, nähtavasse, aga natuke vaiksemasse kohta, kus on võimalik vabalt inimestega suhelda. See loob hoopis teistsuguse õhkkonna, kui peokülalised saavad koguneda kunstniku ümber, suhelda nii omavahel, kui ka kunstnikuga ning samas ka piiluda ning kommenteerida joonistusi, mis nende silmade all valmivad.

2. Inimestele info jagamine

Selleks, et joonistamine kohe peo alguses hoo sisse saaks, on õhtujuhi roll väga oluline. Niipea, kui õhtujuht kunstniku teenuse välja kuulutab, tulevad inimesed kohe ligi. Hea on siis ka välja öelda täpsem info: kui kauaks kunstnik jääb ja kui kaua võtab aega ühe inimese joonistamine. Miks ka mitte anda häid juhiseid, kuidas järjekord sujuvamalt liikuma saada.  Meenub, kuidas ühel peol õhtujuht Marko Reikop mind sisse juhatas ja ütles: “Ärge sinna küll minge, ta joonistab teist koledaid pilte.” Selle üleskutse peale tekkis mul üsna kiirelt järjekord, mis kestis kuni peo lõpuni.

3. Loominguline vabadus.

Joonistamine ei ole nagu tehases. Kui tellija püüab täpselt paika panna, dikteerides kuidas ja mida kunstnik joonistama peab, võib kunstnikul veidi aega minna, et ennast õigele lainele häälestada. Omast kogemusest tean, et kunstnik saab inspiratsiooni seltskonnast ja atmosfäärist. Mida vabamad käed antakse, seda kiiremini saan seltskonnaga hea kontakti ning ka joonistused valmivad paremad.

Ajaliselt on keeruline täpset arvestust pidada, kui kaua üks või teine joonistus valmib. Joonistamine on spontaanne tegevus, näiteks ükskord joonistasin ühte inimest kümme minutit, aga ei jäänud ise rahule. Ütlesin, et joonistan uuesti, teen ühe minutiga. Kõrval seisis tema sõber, kes võttis selle peale taskust telefoni välja ja pani stopperi käima. Saingi alla minuti joonistuse tehtud ja kõik jäid väga rahule.

Ka inimeste ootused, keda joonistan,  on erinevad. Šarži joonistamise mõte aga seisnebki selles, et võimendada seda, mis on inimeses kõige silmatorkavam. Pika nina joonistan veel pikemaks ning suured silmad veelgi suuremaks. Mina, kunstnikuna, julgustan ning aitan inimestel mõista, et see ongi nende isikupära, mis teeb neid võluvaks. Samas usun, et kui siiralt austad iga inimest, keda joonistad, ei ole joonistused kunagi solvavad, vaid pigem humoorikad.

4. Suhtlemine. Suhtlemine. Suhtlemine

Enda kogemuse põhjal näen, kui oluline on suhtlemine. Kui kunstnik on julge ja vaba, loob ta õhkkonna, kus inimesed muutuvad rõõmsaks. Joonistamine on meelelahutus. 

Joonistades on vaja empaatiat. Mõnel peol on juhtunud, et mul tekib kummaline tunnetus inimeste suhtes. Näiteks viimasel peol oli üks naisterahvas, kellele ma ütlesin: “Teie nimi sisaldab “E” tähte”. Selgus, et naise nimi oli Eeva. Teisele ütlesin jälle, et ta tegeleb numbritega, selgus et ta töötab finantsjuhina. 

Mõnikord olen tajunud tellijalt seda väikest kartust, et kas kunstniku teenus on piisavalt atraktiivne ja kas inimesed on ikka huvitatud. Enda kogemusest tean, et pidudel on mul olnud alati järjekord ning olen joonistanud järjest 7 – 8 tundi, praktiliselt ilma pausita. Olen endalt ka küsinud, et miks kunstniku teenus nii populaarne on. Tundub, et inimestele meeldib enda üle natuke nalja saada. Üllatuslikud momendid on need, mida oodatakse. 

Mulle meenub vana Eesti lühifilm Giordano, peaosas näitleja Paul Poomiga, lugu fotograafist, kelle tehtud fotodelt võis lugeda inimese kohta rohkem, kui väliselt näha oli. Nii on ka joonistamine, seepärast on alati põnev vaadata, millisena kunstnik inimest näeb.